Kaasaegse Tantsu Treeningkeskuse ellukutsuja, ettevõtja, treeningmetoodik ja juhendaja.
Kuidas kõik algas – kaasaegne tants ja Viljandi koolkonna kujunemine
Minu tantsuteekond algas 1990. aastate alguses, ajal, mil Eesti kaasaegse tantsu väli alles kujunes. Nõukogude perioodi järel hakkasid avanema kontaktid välismaailmaga ning Eestisse jõudsid välismaised õpetajad, uued tehnikad ja tööviisid. Suur osa teadmistest levis workshop’ide, külalisõpetajate ja isikliku katsetamise kaudu.
Õppisin aastatel 1991–1995 Viljandi Kultuurikolledžis tantsuõpetaja ja koreograafi erialal. Nii varasemad tantsustiilid kui ka koolis õpetatavad ained põhinesid suuresti etteantud sammudel, vormidel ja joonistel. Kaasaegse tantsu ja improvisatsiooniliste tööviiside juures avanes aga täiesti teistsugune võimalus: keha ei pidanud enam ainult etteantud vormile alluma, vaid võis ise olla liikumise, valiku ja loomingulise väljenduse allikas.
Üks esimestest workshop’idest Tallinnas. Suur valgusküllane saal, päike akendest sisse paistmas, osalejad – balletitaustaga tantsijad ja professionaalid. Õpetatav tehnika oli totaalselt nõudlik, kuid olin valmis pingutama üle oma võimete. Äkitselt tekkis teab kust sisemine sähvatus – selge äratundmine. Seisin seal ja teadsin, mida tegema hakkan.
Tagantjärele vaadates oli selles kogemuses olemas üks minu hilisema töö põhiteemasid: pinge keha tegelike võimaluste ja sisemise loovuse vahel. Mind ei huvitanud ainult liigutuse korrektne sooritamine, vaid küsimus, kuidas inimene leiab omaenda originaalse liikumise ja väljenduse ning millele tema liikumisvalikud toetuvad.
Viljandis hakkasin saadud kogemusi jagama kursusekaaslastega. Aastatel 1994–1996 viisin Viljandi Kultuurikolledži kaastudengitele läbi nüüdistantsu treeninguid ning sellest ühisest otsimise, katsetamise ja loomise keskkonnast ja protsessist kasvas lõpuks välja ka tantsukompanii BOX RM (1993–2001).
Sellel perioodil olid õppimine, õpetamine, koreograafiate loomine ning tantsimine üksteist täiendavad paralleelsed tegevused. Nii kujunes mul välja oluline arusaam, et tantsija ei ole ainult treenitav, tehnikat sooritav keha, vaid aktiivne, loov ning kunstiliselt iseseisev autor.
Aastatel 1995–1997 läbisin Fine5 tantsukooli kolmeaastase tantsija õppeprogrammi, mis andis mulle tugeva tehnilise baasi moderntantsus. See langes aega, mil suur osa uutest mõjutustest jõudis Eestisse veel lühikeste workshop’ide kaudu.
1996. aastal oli mul võimalus osaleda American Dance Festivalil (ADF) Duke Universitys Põhja-Carolinas, olles rahvusvahelise koreograafide grupi Eesti esindaja. Seal puutusin kokku erinevate kaasaegse tantsu, improvisatsiooni ja kompositsiooni praktikatega – nende hulgas David Zambrano improvisatsiooni ja Flying Low tehnikaga, samuti Alvin Ailey moderntehnika traditsiooniga. See kogemus avardas minu maailmavaadet ning andis tugeva tõuke improvisatsiooni avastamiseks. Minu tantsutehniline käsitlus ja loominguline mõtlemine täiustusid ning kinnistus vajadus otsida kaasaegses tantsus erinevate tehnikate, improvisatsiooni ja isikliku liikumiskeele omavahelisi seoseid.
Samaaegselt kujunes järjest selgemalt välja ka õpetamise suund. 1996. aastal alustasin tööd Viljandi Kultuurikolledžis tunniandjana moderntantsus, 1997 nüüdistantsus ning 1998. aastast juba tantsukateedri õpetajana. Algne kogemuste jagamine muutus samm-sammult süsteemsemaks õpetamiseks ning vajaduseks mõtestada, mida, miks, kuidas ja kellele kaasaegset tantsu õpetada.
Proovisin õpetada moderntantsu, liikusin edasi nüüdistantsu juurde ning 1997. aastal lõin nüüdistantsu õppeaine. Hiljem kinnistas kaasaegse tantsu termin selle sisu, mille poole olin liikunud – see tähendas minu jaoks juba selgelt teistsugust suhet keha, tehnika, liikumise ja loovusega. 1998. aastal alustasin improvisatsiooni aine väljatöötamist. Hiljem lisandusid vabaimprovisatsioon, improvisatsioon koostöös muusikutega, tantsukompositsioon, kehatöö, painduvustreening ja praktiline anatoomia.
Aastate jooksul hakkasid need erinevad õpetamis- ja treeningusuunad moodustama tervikut. Järjest olulisemaks muutus küsimus, kuidas tehnika, improvisatsioon, anatoomiline teadlikkus ja loominguline autonoomia saavad treeningus üksteist toetada. Mind huvitas mitte ainult see, mida õpetada, vaid kuidas üles ehitada õppimisprotsess nii, et tantsija areng oleks tehniliselt nõudlik, loominguliselt avatud ja keha suhtes teadlik. Sellest hakkas kujunema minu enda treeningmetoodiline lähenemine.
Kehateadlikkus ja treeningmetoodikate süvendamine
Hiljem lisandusid Body-Mind Centering, jooga ja teised kehateadlikud praktikad, mis avardasid minu arusaama keha toimimisest, liikumise kvaliteedist, energia liikumisest ja treeningu ülesehitusest.
Minu juhendatud kehatöö tundides põimusid tantsija baastehnika ja kehaline ettevalmistus ning sõltuvalt perioodist ka Jantra või Vinyasa jooga hingamisharjutused ja spetsiifilised liikumistraditsioonid.
Kehateadlikkuse kõrval hakkas mind järjest rohkem huvitama ka liikumise seos psühholoogiliste ja loominguliste protsessidega. Aastatel 2010–2012 läbisin Tallinna Ülikoolis visuaalkunstiteraapia täiendusõppe ning 2021. aastal lõpetasin terviseteaduse magistriõppe kunstiteraapiate erialal, tantsu- ja liikumisteraapia suunal. Magistritöös ühendasin kehateadlikkuse, liikumisimprovisatsiooni ja visuaalkunsti harjutused üliõpilastele mõeldud õppeharjutustikuks.
Hiljem muutus üha olulisemaks ka praktilise anatoomia ja treeningvõimekuse küsimus. 2024–2025 töötasin välja ja viisin läbi praktilise anatoomia aine I ja II osa. See oli loomulik jätk varasemale huvile keha toimimise, liikumise kvaliteedi ja koormuse juhtimise vastu. Minu jaoks tähendab tantsutreeningvõimekus võimet treenida järjepidevalt, säilitada tehniline kvaliteet, taastuda ning vähendada ülekoormuse ja vigastuste riski.